Uuringu ülesehitus
1990. aastate alguses uuris NASA Amesi uurimiskeskus, kas kavandatud puhkepaus kokpitis aitab pikamaalendudel väsimust ohjata. Puhkegrupi 12 meeskonnaliiget said lennu rahulikus marsruudifaasis 40-minutise puhkevõimaluse, kontrollgrupi 9 liiget jätkasid tavapärast tööd.[1]
Mõõdeti ajulainete ja silmaliigutuste aktiivsust, reaktsiooniaega ja tähelepanu ning pilootide enda hinnangut väsimusele.[1]
Tulemused
Uinak seostus parema füsioloogilise erksuse ja sooritusega ning kasu ulatus lennu kriitiliste faasideni: laskumise ja maandumiseni. Uinak ei mõjutanud pilootide und vahepeatuses ega kogunenud unevõlga.[1]
Laialt levinud numbrid pärinevad 1995. aasta kokkuvõttest. 40-minutise puhkevõimaluse jooksul magasid piloodid keskmiselt 26 minutit. Nende sooritus reaktsiooniaja ja tähelepanu testis paranes 34% ning füsioloogiline erksus 54%.[2]
Mida see töökohale tähendab
Uurijad rõhutasid, et uinak peab olema planeeritud ja arvestama kahe võimaliku kõrvalmõjuga: uneinertsi ehk lühiajalise uimasusega pärast ärkamist ning mõjuga järgmisele unele.[2] Kõige paremini toimib lühike uinak kindlal ajal ja kindlas kohas.
Allikad
- Rosekind MR, Graeber RC, Dinges DF jt. Crew Factors in Flight Operations IX: Effects of Planned Cockpit Rest on Crew Performance and Alertness in Long-Haul Operations. NASA Technical Memorandum 108839. NASA Ames Research Center, 1994. ntrs.nasa.gov/citations/19950006379 (avaneb uues aknas)
- Rosekind MR, Smith RM, Miller DL jt. Alertness management: strategic naps in operational settings. Journal of Sleep Research. 1995;4(Suppl 2):62–66.
